Happy Easter!

Pildil on minu esimesed päris ise värvitud pühademunad, mida oli Londonis päris keeruline hankida. Poeriiulid olid eri suuruses mune täis, aga kõik isenesestmõista pruuni värvi. Pärast pingelist otsingut ja algavat meeleheidet leidsime viimase järele jäänud valgete pardimunade paki.
Et mitte pikka nädalavahetust linna sudus passida põrutame homme hommikul selle aasta esimesele motomatkale. Plaan üle vaadata Cambridge ja mõned nunnud väikelinnad rannikul. Üks eesmärke on treenida ka suviseks pikemaks matkaks, testida rattale telgi ja muu nänni peale sidumist ning kaifida ühist nädalavahetust.
Ilusaid pühi Maarjamaalastele!

Mõnikord läheb plaan vussi

Juba sügisel muretsesin endale portsu lennukipileted, et usinasti Tartus avatud ülikooli loengutes käia. Suts neljapäeval Eestisse ja siuhti esmaspäeval tagasi... Töö kiire ja korralik. Ainult, et... Neljapäeval lennukit ei sõitnutki, Remi bronnis lennu kolmapäevaks ja siis me unustasime selle kollektiivselt ära.

Minu reaktsioon kolmapäeva õhtul veast aru saades võis (koos kunstiliste liialdustega) välja näha umbes sarnane:



Lennust maha jäämine tähendas aga seda, et sain laupäeval minna mootorratturite meeleavaldus-sõidule kesklinnas. Pea paarsada ratturit tuli kokku, et mootoreid töristada, kummi vilistada, ostutänaval jalutajatele metsikult signaali lasta ja muuhulgas ka poodidele lendlehti kleepida.

Kampaania korraldajad on korralikku tööd teinud, et praegu testitavat tasulist parkimist mootorratastele püsivaks ei muudetaks. Lõpuakord peaks saabuma kuu lõpus, kui ühele linna peaväljakule Trafalgar Squarile loodetakse 1000 kaherattalist kokku saada. Idee on üllas, aga ma ei saa salata, et kogu mäsust osavõtmine ka niisama lõbus on. Järgmiseks meeleavalduseks näeb plaan ette järgmist Eestisse tuleku katset:P

Igatahes on mootorrattasõit peaaegu tõeks saanud teismeliseea metsik unistus. Kuigi juhi seljataga poosetamine on ka päris tore ja saab rohkem ringi vaadata, tahaks kungi lähitulevikus ikkagi ka ise load ära teha. Meeleavaldusel oli üksikuid naisterahvaid ka, kes mulle julgust andsid...



Jõleda halli teletupsu kiivriga tsikk kaadri keskel lendlehega lehvitamas olen mina... Rohkem fotosid http://www.flickr.com/photos/notobikeparkingtax/

Kahe linna vahel

Viimase nädala mõtteis tiksub juba London. Viimased jõupingutused sessil ja linnatuled hoidke alt! Eile kuulsin ETVst geniaalset fs-i luuletust. Lähen ju Londonisse hoopis teiste tunnetega, kui päris esimest korda. Andekas noorajakirjanik eelmisel aastal loodetud tunnustust ei leidnud, hoopis musta masenduse. Nüüd aga olen Tartus tublisti vaimu turgutanud ja lähen uuele katsele. Ehk mitte niivõrd ambitsioonikalt, vaid lihtsalt lootes oma nišši leida. Ja kui väga vaja, siis saab järgnevat luuletust vajalikul hetkel meelde tuletada. Kurbus on nagu sitahäda: ebameeldiv tunne, mis igavesti ei kesta.

kurbus on nagu sitahäda
kas sa talle mõtled või ei
ikka ta tuleb
kus sa ka ei oleks
mida ei teeks
varem või hiljem
sa tunned teda
sa võid olla kodus
või tööl
anda endast kõik
või olla niisama
mängida tytrega liivakastis
seista treipingi taga
molutada raamatukogus
kõndida yle raudteesilla
Prenzlauer Bergil
minna kunstigaleriisse
Kreuzbergis
komberdada East Endis
kitsast trepist alla
kopituse haisus
nahkjaki taskus piletid
kontserdile Astorias
või kolmanda liiga mängule
juua sõpradega
Eestist toodud viina
jätta pulber teistele
leida Camdeni turult
helehallis hilishommikus
rariteetne Sistersi singel
või elada synnist surmani
Virumaa metsade vahel
soovimatagi mujale minna
leida yles loodus
selline mida sa naudid
avara vaatega mererand
kõrged punased mäed
mets või kõrb või raba
või autodest tormlev jõgi
järskude kivist kallaste vahel
ärgata naise kõrval
keda sa armastad
avada silmad
olla õnnelik
ja rahul
ja soovideta
heledas voodis

kuid veel enne
kui päev loojub
tuleb nii kurbus kui sitahäda
tuleb kehasse raskus
paratamatu ja tungiv
ja loomulik
ilus ta ei ole

Aastalõpupidude järelkaja

Detsember oli pungil jõuluvanasid täis, ma pole kindlasti ainus keda see silmini ära tüütas. Enda pühad möödusid aga mõnusalt ja tagasihoidlikult pere seltsis, kuigi suguvõsa külastamise programm oli tihe. Ei mingit hulluks shoppamist ja lõhkemiseni täis pugimist - olid mõnus pipargoogiküpsetamise lõhn, natuke verivorsti ja toredaid jutuajamisi lähedastega.

Millegipärast läheb pidusid iga aastaga rohkemaks: jõulupeod koolis, tööl, mitmes erinevas huviringis või sõpruskonnas. Head tahet on palju, aga ära tüütab ikka. Vist mitte ainult mind, tundub et järjest popimaks muutuvad maskiballid ja kostüümidega stiilipeod - et üritusel vähegi jumet ja vaheldust oleks.
Peale paari juhust, kus ma ainsana väljareklaamitud stiili nimel vaeva nägin, ma keeldun üritamast. Päris piinlik on elustada stseen Bridget Jonesi filmist, kus too Playboy jängusabakesega ülikonnastatud sünnipäevale sisse marssis.
Võib olla tulenevad minu vastuolulised kogemused ka pidude toimumisest erinevates kultuurikeskkondades. Mind pole veel suudetud ümber veenda selles, et eestlased on siiramad ja ausamad. Eestis on mõnus komme enne pidu sõbrantsiga kaltsukaid kammida ja üksteisele grimmi teha. Filmi teemalisel aastavahetuspeol Tipiks-Täpiks kehastumine on siiani hitt.
Londonis oli hea, kui kellelgi oli meeles pilapoest roosa parukas või torumüts haarata. Sorry, pole aega peensusteks, teksad käivad küll ja ega suurt seksikust saa kostüümi taha varjata!

Selle aasta "pirn" pärineb sõbralt, kes palus mind appi kursuse jõulupeoks Klu Klux Klani silmaaukudega valget torbikut õmblema. Sinu jaoks on see karneval, neeger! Londonis olen õppinud selliste teemadega eriti ettevaatlik olema. Usun, et enne natsimundri selga tõmbamist mõtleb enamus eestlasi hetke järele. Tookord jäigi sõber ilma kostüümita, juhuks kui peol oleks tundlikumaid välisüliõpilasi viibinud. Veidi on nukker, et kellegi rahvuslike paanikahoogude tõttu ajalootegelasi puudutavad naljad ühiskondliku halvakspanu osaliseks saavad. Ja nagu telerist nähtud standup comedy saated näitavad, siis ainsad, kes juutide või neegrite üle naerda julgevad on juudid ja neegrid ise.

Näide sellest, millega ma Tartus tegelen

Et mu blogi lugematu arv fänne ei arvaks, et ma niisama töötult Tartus tuuseldan, siis toon näiteks ühe koolitöö.
Käisin nimelt raadiomakiga peale suurt lumetormi Kassitoomel esimestest kelgutajatesst reportaazhi tegemas. Päris tobe oli avalikus kohas kõva häälega omaette rääkida.
Mõned juba on kiitnud mu pornostaarilikku rääkimismaneeri, aga ähkimine on siiski tingitud suurest püüdest libedal mäenõlval üles-alla ronides mitte istuli potsatada.
Ja montaazhiprogrammiga sain peale ühiselt veedetud tunde ka pisut paremini tuttavaks.

November

Triin jalutab langenud puulehti sahistades üle Toomemäe. Vastu tulevad kaks tähelepanelikku koolijütsi:
"Tädi-tädi, miks sa nii pisike oled?!"
"Kuss, äkki ta on päkapikk!"

Tartus on pikka paganama muhe!

Linnainimese rannaskäik

Päike kõrvetas terve töönädala. Kontoriaknast nägin ja kadestasin kõiki, kel oli põhjust tööülesannetes kontorist välja minna. Näiteks aednikke, kelle päevitus iga jumala päevaga veenvamaks läks.

Ja nagu Murphy seadus ennustas, oli laupäev tuuline ja pilvine ja päikest ei kusagil. Eestlase jonniga istusime siiski ratta selga ja trügisime teiste linnast väja ruttavate londonlastega võidu pooldeist tundi, et liivasesse Camber beachi jõuda. Ikkagi oli päris mõnus päev, Remi suutis pilvisest ilmast hoolimata päikesepõletuse saada.

Täna me nii vaprad rändurid ei olnud, kuigi päike oli palju heldem ennast näitama. Leidsime üles ühe paarist linna välibasseinist ja mõnulesime seal, jalad vees ja jäätis näpus.

Oi kurja, kuidas ma igatsen Eestit. Olen Londoni tuttavatelt küsinud, kus siin suvel ujumas käiakse. Ainsaks variandiks ongi basseinid või paaritunnine retk mere äärde. Järvedes käivat ennast kastamas ainult poolhullud šotlased. Aga keegi teine peale minu, ei näi oskavat puudust ka tunda, sellest et hingematvalt kuuma päeva kõige loomulikum kulminatsioon oleks jahedasse metsajärve hüptata.